Sügis, Brabrand, Aarhus
On sügisene hommik. Mirjam tõuseb, täis entusiasmi ja indu.
Uus päev ja mitte tavaline, see on koolipäev!
Ta võtab oma koti, paneb jaki selga, mütsi pähe ja tõttab trepist alla. Garaaži ust avades ootab teda uskumatu vaatepilt. Oranž ratas on rivist väljas.
Tagakumm on tühi.
Täiesti.
Hall masenduse vari langeb hommikul tervele päevale. Mirjam longinb bussile, jageleb oma koha pärast araablasega. Ta loksub kooli.
Mirjam lihtsalt on, ta on jalutu.
Ei ratast, ei jalgu.
Ja nii mitu päeva.
Aga ta teab, et see ei olnud mitte tavaline öö ja tavaline hommik.
Midagi on teoksil ja see tunne ta sees närib.
Mööduvad päevad ja ühel paljutõotaval õhtupoolikul on ratas pinks-ponks.
Mirjam on õnnelik. Tal on jälle jalad. Ta on vaba.
Üks öö.
Näha on varje ja kuulda on kraginat.
Nad on väljas.
Nad tegutsevad!
Järgmine nädal. Mariell on koolis. Rattakuuri minnes tabab teda suur üllatus.. ta tagakumm on tühi.
Täiesti.
Nad on palju julgust juurde saanud!
Nad ei karda enam päevavalgust!
Mariell on frustreeritud, ta longib ratas käe kõrval koju.
Ta on jalutu.
Mirjam ärkab taaskord hommikul. Tass kohvi äratab ta ellu. Ta võtab oma ratta võtme, ta teab et kuigi on hiljaks jäänud, suudab ta päevaga nii palju korda saata. Ta lippab trepist alla.
Ratas!
Tagakummis pole tilgakestki õhku!!
Nad on jälle liikvel!!!
Nad tegutsevad ja intensiivsemalt kui kunagi varem!!
Ühel päeval tulevad Mirjam ja Mariell mööda teed.
Jalutuna.
Nad silmavad kahte rattaid parandavat bulgaarlast. Juba väiksena on tüdrukud õppinud naeratuse abil saama oma tahtmist. Bulgaaria poisid parandavad tüdrukute rattad.
Nad on jälle õnnelikud, nad on jalgadel!
Saabub öö.
Tume vari langeb Brabrandile.
On näha varje, on kuulda kraginat.
Nad on väljas!
Nad on tegutsemas!
Jälle!
Ei ole päris kindel, mis nahavärvi nad on, kuid üks on kindel.. nad ei kuulu europiidide rassi.
Värvid on öises pimeduses tuhmid.
Järgmine päev. Mariell tõuseb. Teda on ootamas ees pingeline päev. Ta peab nägema paljusid inimesi ja Mariell on väga ärevil. Ta joob tassi kohvi, kogub mõtteid. Longib trepist alla garaaži.
RATAS!
Selle kumm on tühi.
Kibestumus, kurbus, viha, tülgastumus.
Nad on võtmas võimust!
Öös on asju.
On sügisene hommik. Mirjam tõuseb, täis entusiasmi ja indu.
Uus päev ja mitte tavaline, see on koolipäev!
Ta võtab oma koti, paneb jaki selga, mütsi pähe ja tõttab trepist alla. Garaaži ust avades ootab teda uskumatu vaatepilt. Oranž ratas on rivist väljas.
Tagakumm on tühi.
Täiesti.
Hall masenduse vari langeb hommikul tervele päevale. Mirjam longinb bussile, jageleb oma koha pärast araablasega. Ta loksub kooli.
Mirjam lihtsalt on, ta on jalutu.
Ei ratast, ei jalgu.
Ja nii mitu päeva.
Aga ta teab, et see ei olnud mitte tavaline öö ja tavaline hommik.
Midagi on teoksil ja see tunne ta sees närib.
Mööduvad päevad ja ühel paljutõotaval õhtupoolikul on ratas pinks-ponks.
Mirjam on õnnelik. Tal on jälle jalad. Ta on vaba.
Üks öö.
Näha on varje ja kuulda on kraginat.
Nad on väljas.
Nad tegutsevad!
Järgmine nädal. Mariell on koolis. Rattakuuri minnes tabab teda suur üllatus.. ta tagakumm on tühi.
Täiesti.
Nad on palju julgust juurde saanud!
Nad ei karda enam päevavalgust!
Mariell on frustreeritud, ta longib ratas käe kõrval koju.
Ta on jalutu.
Mirjam ärkab taaskord hommikul. Tass kohvi äratab ta ellu. Ta võtab oma ratta võtme, ta teab et kuigi on hiljaks jäänud, suudab ta päevaga nii palju korda saata. Ta lippab trepist alla.
Ratas!
Tagakummis pole tilgakestki õhku!!
Nad on jälle liikvel!!!
Nad tegutsevad ja intensiivsemalt kui kunagi varem!!
Ühel päeval tulevad Mirjam ja Mariell mööda teed.
Jalutuna.
Nad silmavad kahte rattaid parandavat bulgaarlast. Juba väiksena on tüdrukud õppinud naeratuse abil saama oma tahtmist. Bulgaaria poisid parandavad tüdrukute rattad.
Nad on jälle õnnelikud, nad on jalgadel!
Saabub öö.
Tume vari langeb Brabrandile.
On näha varje, on kuulda kraginat.
Nad on väljas!
Nad on tegutsemas!
Jälle!
Ei ole päris kindel, mis nahavärvi nad on, kuid üks on kindel.. nad ei kuulu europiidide rassi.
Värvid on öises pimeduses tuhmid.
Järgmine päev. Mariell tõuseb. Teda on ootamas ees pingeline päev. Ta peab nägema paljusid inimesi ja Mariell on väga ärevil. Ta joob tassi kohvi, kogub mõtteid. Longib trepist alla garaaži.
RATAS!
Selle kumm on tühi.
Kibestumus, kurbus, viha, tülgastumus.
Nad on võtmas võimust!
Öös on asju.
Ingen kommentarer:
Send en kommentar